Mul on viimasel ajal raske mõista inimesi.Inimesi minu enda ümber, lähedasi.
Ööläbi õppides avastad niimõndagi, mis arvatakse, mis teatakse, mida tead.
Õppides rootsi keelt, jäime O. ja L.'ga juttu rääkima ning veendusin, et inimesed on siiski liiga enesekesksed.Sattusime arutama teemat, missugune peab olema naine.Meie L.'ga arvasime, et kena, ilus, loomulikult peenike, sest olgem nüüd ausad: inimestel, eriti neidudel ei ole hea ja kerge elu, kui nad näevad veidikene teistsugused välja, nt mõni liigne päästerõngas ja pikad jalad või jämedad.Ei ole ju. Mismõttes öeldakse, et loeb sisemus... EI LOE JU! See on kõigest hea väljend, mis paneb kõigil kõrvad liikuma, kuid tegelikult vaatame me kõik ju , missugune vastassugupool välja näeb.
Ei.Minu arvamus jääb siiski samaks.
Kuid mu mõte selles enesekesksuses oli see, et hästi paljud, või siis kõik meist peavad endale väga palju inimesi kalliks ning lähedasteks, ning me ka uurime nende käimiste ja olemiste kohta.Meid huvitab, kuidas sellel kellelgi läheb. Ning siit tulebki see, mida ma vihkan.Sulle öeldakse, et jh sa oled mulle väga kallis ja lähedane, kuid MIKS ei näidata seda välja???
Me kuulame, mõistame, anname nõu , kui meie juurde tullakse või kui näeme, et neil on probleem, me teeme seda, aga miks peame meie vaata, et peaaegu katuse ääre peal seisma, kui alles nemad saavad aru, et ka sul on vb midagi viga? Neile on tähtis vaid nemad ise.. mis nendega toimub jne, aga seda, kuidas meil läheb, see neid ei huvita, ning kui ükspäev tuleb külla tüdimus, siis ei saa nad aru, miks me nende peale pahased oleme.Te ei ela siin maailmas üksinda.

Hoiame oma sõpru kuniks nad meil on! Eks.

Minu olukorras oli see jutt suunatud teatud inimestele, kuid elu, selline see ongi.Me ise kujundame oma elu ja seltskonna kus liigume:P

Lähen kirjutama nüüd.Varsti tagasi:)