Ma tean, et ma tulen kord jälle
Ja hakkan Sind nõudma taga
Ja otsima igat Su jälge,
Kus kunagi kohtus me rada.
Mu tulek on aimates tunda, 
Siis kuulda vaid öölinnu karjet.
On hämarad ööd minu tundlad,
Seal pidet saan leida ning varjet.
Kõik muiste, mis varjunud liiva
Mu tulek taas äratab üles.
Ehk küll teda kurjalt ja tiivalt 
aeg unustus peab oma süles.
Siis nõuan ma taga Sind jälle,
Me päevi neid väheseid liiaks
Ja tundi ma kardan kus jälle
Mu pihust kõik pudeneb liivaks!