Nüüd on siis selge.. mul on jõulumasendus. See on lausa õudne, kuidas inimesed tõmblevad massilised, ignoreerivad teisi, samal ajal tõugeldes. Kohutav. Kingimaania. Tänapäeval on kuidagi see kingitraditsioon muutunud..  vanasti oli kinkimiserõõm ja saamisrõõm, mitte et enam ei ole..ikka esineb mõndadel, aga siiski.. kui saad kellegi vanaema kootud sokid, siis küll naeratad, aga sisimas lootsid ikka midagi enamat. Sellest ka masendus, et ei tea enam mida osta. Lihtsalt ei tea. Jõulud peaksid olema rõõmsad, aga küll ma oma tuju tagasi saan!

Mis mul viga on?

Ma tean, et ma tulen kord jälle
Ja hakkan Sind nõudma taga
Ja otsima igat Su jälge,
Kus kunagi kohtus me rada.
Mu tulek on aimates tunda, 
Siis kuulda vaid öölinnu karjet.
On hämarad ööd minu tundlad,
Seal pidet saan leida ning varjet.
Kõik muiste, mis varjunud liiva
Mu tulek taas äratab üles.
Ehk küll teda kurjalt ja tiivalt 
aeg unustus peab oma süles.
Siis nõuan ma taga Sind jälle,
Me päevi neid väheseid liiaks
Ja tundi ma kardan kus jälle
Mu pihust kõik pudeneb liivaks!

Oeh..

Oeh.. olen nii pikalt siit puudunud kuid selle aja jooksul on juhtunud nii palju, et kõigest ei jõua ma rääkida. Alustan sellest, et eksamid läksid mul üle keskmise hästi, väljaarvatud kirjand, mille ma enesegi üllatuseks läbi kukkusin:(  Ma mitte ei saanud aru, kuidas see juhtuda sai, kuna see käis kõigi minu plaanidega vastupidi. Ma arvan, et asi oli selles, et kuidagi on mul olnud alati plaanid tehtud-lasteaed, põhikool,gümnaasium, ülikool-ja ei ühtegi aastat vahel..kõik peab olema plaanipärane, aga näädsa..  nüüd jäi aasta vahele. 1.september oli kohutav minu jaoks.. nägin kuidas kõik kooli läksid, kuidas üliõpilased kogunesid, kõik minu tuttavad rõõmustasid sissesaamise pärast, murdsid pead õppelaenude üle jne..see kõik kurvastas mind. Kuidas mina siis hakkama ei saanud..ma ei saanud aru. Igastahes proovisin hea näo teha ja minna tööle.. 3 juulil alustasin Tallinnas tööd klienditeenindajana kohvikus ja kolisin 24.juuli ametlikult linna. Tore..mulle meeldib. Nüüd kavatsen omale kiisupojakesegi võtta, kes mind siin lõbustaks...kujutan juba ette, kuidas ta siin mööda põrandat plätserdab ja njäugib(A):D

Niisiis..  juuli lõpus arvasin ma, et ma olen õnnelik. Kohtasin ühte jäära, kellega kõik sujus.Lõvi ja jäära suhteid iseloomustabki kiire armumine. Kõik käis nii kähku, aga oli ka pisi probleeme.Kahtlustamine, umbusaldus.Kõik lõppes kuna ei olnud aega. Ilmus ellu mu eks..  õh seda veel vaja. Esimene armastus, selline kellega koos oldud juba kolm korda, lahku mindud, valetataud et tundeid pole, ja ikka ja jälle ilmuda .Ta suutis mu maailma pea peale uuesti pöörata, aga tal on naine ja laps. Miks mik smiks..  olime mõnda aega koos, ta tegi otsuse et valib naise.. ta murdis mu südame uuesti..  nutukrambid. Ja ta tuli jälle tagasi.. MIKKKSSS... Ma tean ju et see peab olema tõeline armastus, kui 6 aastat on meie südamed teineteise peale mõelnud, tundnud, aga ma ei taha tema perele haiget teha. Eks paistab mis nüüd saab. Kahtlustan etsee i mingi mäng:S

*Olen nii väsinud*
Olen nii väsinud sellest hallist maailmast
sellest rutiinist
sellest igatsusest ja ootusest.
Käes on kevad...
kõik puhkeb õide
loodus särab ja sillerdab
päike on nii kuum ja ere
linnud ja loomad leiavad endile paarilisi
inimesed armuvad
kõnnivad käsikäes ja on rõõmsad
vaid mina
mina tunnen end üksiku ja õnnetuna
minu jaoks pole enam seda ilu
pole armastust
pole naeru
pole lootust
on vaid tükk tühja maad
ja poe täis musta mulda
mu taevas on pilves
ja sinna ei ilmu päikest
mu õues vihiseb külm tuul
ja mu akna all ei puhke õide lilled
mu maja hallitab
ja katus laseb läbi vihmapisaraid
mu voodi on lagunenud
ja mu põrandad pehkinud
olen isegi vana
vana ja hall
küürus selle murekoorma all
hingetu sellest igatsusestnäha uut valguskiirt
tunnen iga sekundiga kuidas mu süda rebeneb rinnust
ja mu pea lõhkeb mõtetest
mu käed kisuvad kortsu
ja ma lakkan olemast
lakkan olemast mina ise

Kui kunagi minust veel midagi järgi jääb
on see killuke tühjust.
Killuke tühjust
mida keegi ei kuule
ei näe
ei tea!

(2006)

As you sit in silence,
wondering why
i'll be your shoulder to cty on
until your tears run dry.

When you've been hurt
and can't belive what they've done
if you need someone to talk to
i'll be the one.

If a close friend hurts you
and you don't understand
remember im here
i'll lend a helping hand.

Burdens are lighter when carrued by two
and i just want you to know
i'm here for you.
......
Crying in this corner is where i'll stay
my happiness was drained away
your words hurt me like a knife to my heart
and lonely smile wen we're apart
i'll sit here lost in a hopeful dream
Ignoring how reality can be so mean
scared to death, i scream and yell
forced to live this life that i call hell
the ray of light has left me now
i kept it for so long, i don't know how
all of my tears fall to the floor
as i sit here, wanting to live no more
now and forever, i'll have no place to go
broken to pieces, my heart sinks low
i might turn to those who i think dear.
Or i might just end my life right here.

(2006)

Alguses ma vaatasin teda imelikult.Ta oli kõige noorem, kuid kõige elamav;)

Rääkisime ja rääkisime ja nüüd läks ta kaugele ära.Kuid see ei kurvasta mind.. vaid teeb rõõmsaks, kuna tänu sellele, oleme muutunud lähedasemaks.

Ta on minule kallis ning lähedal.Ma saan temale rääkida kõike.Ma saan nutta ja karjuda, naerda ja lollitada, ta talub kõike:)

Kahjuks ei ole ma alati olnud käepärast tema jaoks, just siis kui temal on vaja abi ja nõu, kuid annan endast parima.Leian selle aja!

Ta on minu jaoks nagu väike vend.On ju selline ullikene noorukene teine meil alles:)

(K)